Eesti
Estland, saksa kultuuri jälg kaugel idas. Mälestus.
Koolimaja. Elupuud. Tutipeod. Endine mõisahoone arvatavasti.
Mõne veel võimsama kultuurikandja maine elutee hakkab kuhtuma. Miks?
Mingi elus hoidev side tänapäevaga küll püsib.
Aga endine Padise klooster,
kunagine suur tugev,
rikkust ja võimu omanud ideoloogia kants,
täna on tema varasalved tühjad.
Õigupoolest- varasalvi endidki pole enam.
Mullaks pudisev Padise.
Vahel harva meenub kellelegi,
just nii palju kui varemete pealt veel mälestusi riisuda annab.
Kõrval asuvat noort mõisahoonet on aeg-ajalt reanimeeritud, kuid küllap temagi saatuse otsustab õige funktsiooni puudumine.
Elu hoidub taas linnadesse. Elu hingus äratab ka zombid.
Maa on tühi.
Vähesed on jäänud.
Ainult vanad.
Vana peale kasvab uus.
Liik kannab elu edasi.
Otsides tuge harjumuspärasest,
raamidest,
legendidest.
Igasugune anum on hea küll
igavesti muutuva elu hoidmiseks.
Vahet ju pole?
Kui vaid süsteemid funkavad.
Aeg voolab. Ja mõnel süsteemil keeratakse elekter kinni
ning tühi kest hüljatakse.
Sest mujal on huvitavam.
Lõbusam.
Tühja sest asfaldiaugus murtud käändteljest
sest üldiselt- nothing happens.
Vaid sireli õites on midagi erutavalt patust. Igal kevadel.