Kokandus Aare Mäletjärv

Sisukord

Grillimine

Liha võib röstida, parileerida või grillida. Röstimisest räägitakse siis, kui toit valmistatakse kiirgavas kuumuses. Nii küpsetatakse näiteks suuri lihatükke, aga ka lihaviile. Parileerimisest räägitakse siis, kui küpsetatav tükeldatud liha puudutab soojusallikat. Grillimine tähendab neist kahest viimast või on ühisnimi mõlemale meetodile. Neile küpsetusviisidele on iseloomulik, et rasva kasutatakse seejuures minimaalselt või üldse mitte. Kasutatav liha peab olema kõrgekvaliteediline, hästi laagerdunud ja mure. Selles ei tohi olla sidekudet, kõõluseid, kelmeid jms.

Ettevalmistused

Määri liha õliga. Grillribi, karbonaade ja lammast ei ole vaja määrida, sest need on isegi rasvased. Viilud peaksid olema ühesuguse paksusega. Kata väljaulatuvad luud fooliumiga, lõika nahk ja rasvaääris mõnest kohast katki, et liha kumeraks ei tõmbuks. Hõõru maitseained lihasse või hoia seda vahemalt kaks tundi marinaadis, sool lisatakse alles küpsenud lihale. Ära unusta, et ürdid võivad kõrbema hakata, need on parem lisada alles siis, kui liha on küps.

Varustus

Varustuse hulka kuuluvad tikud, vajadusel süütevedelik, grilltangid liha pööramiseks, foolium, pintsel marinaadiga pintseldamiseks, vajadusel vardad või grilltikud, praekinnas ja vesi leekide kustutamiseks. Kes soovib võib soetada omale ka grill-puhuri millega saab kustuma kippuvad söed uuesti höögvele puhuda. Liha grillitakse tavaliselt kas spetsiaalsel grill-pannil või väligrillis. Väligrillis kasutatakse soojusallikana spetsiaalset grillsütt, lehtpuud, gaasi või elektrit. Hea on, kui grilli resti võib asetada eri kõrgustele. Söe kasutamisel pritsi süsi üle süütevedelikuga ja lase sel imbuda umbes 5 minutit ja süüta. Toidu valmistamist võib söegrillil alustada umbes 20 minuti pärast, kui süsi on muutunud ühtlaselt hööguvaks ja sütelt enam leeki ei tõuse. Viimane kehtib ka puude kasutamisel grillimisel.

Grillimine

Marineeritud või rasvasema liha grillimisel on soovitav asetada restile foolium, et marinaad või sulav rasv ei tilguks kuumusallikale ning ei tekitaks leeki. Lihatükkide grillimisel vardas või grilltikkudega suru lihatükid kergelt üksteise vastu, et need ei hakkaks varda keeramisel pöörlema ja ei kuivaks liigselt. Lihatükke on soovitav pöörata mitte üle kahe korra, et vältida nende liigset kuivamist. Grilli liha veidi aega suuremal kuumusel, et liha poorid tõmbuks kokku ja mahl ei väljuks lihast. Seejärel vähenda kuumust ja küpseta liha pehmeks. Liha pööramiseks kasuta grilltange, kuna kahvel torkab lihasse augu ja lihamahl jookseb välja ning tulemuseks on kuiv ja maitsetu liha.

Kui kaua üht või teist toitu grillida?

See sõltub toidupala suurusest-paksusest, tooraine eripärast ja eeltöötlusest, kuumusest ja sellest, kui kaugel neist toitu küpsetamise ajal hoitakse. Väikesed palad ja kiiresti valmivad toiduained pane sütele lähemale, pikemat küpsemist nõudvad aga kaugemale. Liiga jahedas liha kuivab.

Kuumus on väike kui saad kätt põletamata 5 sekundit hõõguvate süte kohal hoida, keskmine kui see aeg piirdub 3-4 sekundiga, ja väga kuum, kui 2 sekundiga.

Toit, aeg minutites

• Väikesel kuumusel
•• Keskmisel kuumusel
••• Kuumalt

Suuremad fileetükid

• Loomaliha / 25-60 min

• Sealiha / 20-40 min

• Lambaliha / 30-40 min

• Tükeldatud grill-liha / kuni 20 min

• Kondiga tükid, loomaliha / 15-20 min

Grillvardad

•• Loomaliha / 15-20 min

•• Sea-, lambaliha / 10-15 min

•• Kana ja kalapala / 8-10 min

Muud palad

•• Viinerid, grillvorstikesed / 3-10 min

•• Ribid / 15-30 min

Linnuliha

•• Tükeldamata broiler / 50-60 min

•• 1/4 broilerit / 20-30 min

•• Kana-, kalkunikoivad / 20-25 min

Kala

•• Räimed, rääbised / 5-15 min

•• Ahvenad / 10-20 min

•• Suuremad kalad / 20-30 min

Kartul ja köögiviljad

•• Kartul ja porgand fooliumis / 40-60 min

•• Tomat, paprika, õun / 5-7 min

•• Mugulsibul / 10-15 min

•• Viilutatud suvikõrvits, lill- ja spargelkapsas / 5-7 min

Naturaalne snitsel

••• Loomalihast / kuni 8 min

••• Sealihast / kuni 12 min

••• Linnulihast / 4-6 min

Kella vaatamise asemel on kasulikum grillpaladel silm peal hoida ja usaldada oma sisetunnet!

Jahutooted ja tangained

Leib, sai

Leib säilib värskena, kui teda hoida leivakastis või suures tihedalt kaanega suletud emailnõus, mille põhja panna toore kartuli tükke või natuke kuiva soola, mida tuleb aeg-ajalt vahetada. See kaitseb leiba hallituse eest. Leivakastis seisab leib kaua aega värskena, kui sinna on asetatud pooleks lõigatud õun. Rukkileiba ja saia ei soovitata hoida koos. See rikub saia maitset. Sooja või liialt värsket leiba ja saia on kergem lõigata, kui nuga enne kuumutada tulel või keevas vees. Lõige tuleb siis sile ja ühtlane.

Makaronitooted

Nuudlitaigen on palju kohevam ja pehmem, kui iga 250 g jahu kohta lisada taignale lusikatäis sularasva ja munavalge vahule lüüa. Makaronitooted, eriti nuudlid, lagunevad, kui supp kaua tugevasti keeb.

Tangained

Tangaineid tuleb hoida kindlalt suletud metallkarpides või tavalistes klaaspurkides. Tangaineid tuleb teravalõhnalistest toiduainetest eraldi hoida, kuna nad võtavad kergesti lõhnu külge. Tangu ja jahu sisse võib mardikatõrjeks panna 2-3 küüslauguküünt. Tangaineid tuleb enne keetmist pesta sooja veega. Jahu tuleb aeg-ajalt sõeluga ja õhustada. Sõmera tatrapudru valmistamiseks eelnevalt praetakse tatratangu. Kaerahelbeid ja muid kuivaineid ei tohi kaua hoida, kuna rasvasisalduse tõttu tekib seistes kibe räästunud maitse. Maitsva ja sõmera riisi saamiseks tuleb riisi keeta väheses koguses puljongis, kuhu on lisatud võid. Riisi pole keetmise ajal vaja segada, vaid keedunõud aeg- ajalt veidi raputada. Riis jääb pärast keetmist lumivalge, ei kee liiga pehmeks ega kleepu kokku, kui keeduveele enne riisi sissepanekut lisatakse sidrunimahla (1 spl liitri vee kohta). Herned, läätsed, kruubid ja riis ei kõrbe põhja, kui keedunõusse panna klaaskuul (mitte liiga väike). Kuumuse tõttu hakkab kuul veerema ega lase toidul põhja kõrbeda. Pilaffi valmistatakse ainult sõmerast riisist.

Pudrud

Pudru keetmiseks ei sobi emailnõud, sest kui pudru kõrbeb põhja, võib email praguneda ning toidu sisse sattuda. Riisiputru piimaga keetes ei tohi keetmise ajal suhkrut lisada, sest siis ei kee riis hästi pehmeks ja muutub kleepuvaks. Suhkur tuleb lahustada väheses koguses vees ja lisada see juba pehmekskeenud riisile. Puder muutub maitsvamaks, kui keetmise ajal lisada tükk võid. Kruubid keevad rutem pehmeks, kui neid enne keetmist umbes 2 tundi vees leotada. Et mannapudrule ei tekiks jahtumisel kõva koorikut, puistata kohe pärast keetmist pudrule peale suhkrut.

Pelmeenid

Pelmeenid lasta mõneks sekundiks keeva vette, mis peseb maha jahukorra ja tõsta siis keevasse puljongisse. Keeta nõrgal tulel. Nii saab selge puljongi pelmeenidega.

Kastmed

Et valmistada ilma tükkideta ühtlast kastet, vedeldage jahu soolases vees. Peterselli- ja selleripealsed ning -juured annavad kastmele meeldiva maitse ja lõhna. Jahu segamisel vee või piimaga ei panda jahu mitte vedelikku, vaid kallatakse vedelikku järg-järgult jahule ja segatakse läbi.

Küpsetised

Taignavedelikus kasutatakse kõige rohkem rõõska piima, samuti hapupiima, keefiri, vett või paremates tainates rõõska- või hapukoort. Kondenspiim sobib eriti hästi kreemide valmistamiseks. 1 l piima saamiseks tuleb võtta 400 g kondenspiima ja 600 g kuuma vett. Küpsetamisel kasutatakse parimat värsket võid või puhast ja head rasva, värsket pärmi või küpsetuspulbrit ning head kuiva jahu. Parim rasvaine kookides on värske soolamata või, kuid võib kasutada ka värsket taimerasva või puhast searasva. Vahustatud munavalge kergitab taigent ja teeb selle õhuliseks. Seisnud ja vedelaks muutunud munavalged vahustuvad paremini, kui neile lisada pisut soola, tilgake kanget äädikat või paar kristalli sidrunihapet. Taigen ei jää käte külge, kui enne sõtkumist hõõruda käsi või või õliga. Rabarberitükid, rosinad jms. jagunevad koogis ühtlaselt, kui nad eelnevalt segada vähese jahuga. Võiga saab parema lehttaigna kui margariiniga. Pärm vajab kasvamiseks 20-30°C soojust, kõige paremini paljunevad aga pärmiseened 28-35°C juures. Kõik ained mida pärmitaigna tegemisel kasutatakse, peavad olema soojendatud. Taigen segada soojas ruumis ja lasta seista ka soojas kohas. Taigent tuleb kaitsta tõmbetuule eest, sellepärast kaetagu ta rätikuga. Pärmitaigen peab kerkima kolm korda: esimest korda eeltaigen (pärm, osa piima, suhkur ja jahu), pärast valmissõtkutud taigen, mis seisab umbes 1,5 tundi ja lõpuks peavad plaadil kerkima valmisvormitud saiad. Saia küpsetamiseks on sobivam temperatuur 200°C. 1 kg jahu kohta arvestatakse keskmiselt 20-50 g pärmi, lihtsamatele taignatele vähem, rasva- ja suhkrurikastele rohkem. Pärmitaigen ei kleepu käte külge, kui eelnevalt käsi määrida mõne tilga toiduõliga. Taigen kerkib paremini, kui sinna torgata mõned makaronid "korstnaks". Margariiniga valmistatud taignast tooted säilivad kauem värskena, võiga taignast kuivavad rutem. Enne taigna valmistamist tuleb jahu sõeluda, et eemaldada võõrkehad ja jahutombud. Ühtlasi rikastab see jahu õhuhapnikuga, mis soodustab kerkimist. Et vormisai või kook praeahjus ära ei kõrbeks, tuleb vormi põhja puistata veidi soola. Taigent kergitatakse pärmi, söögisooda, küpsetuspulbri, põdrasarvesoola ja potasega. Vähesel määral kasutatakse ka alkohoolseid jooke. Söögisoodat kasutatakse alati koos happega. Söögisooda on sobiv kergitusaine hapupiima- ja kooretaignale, ka sobib see mee- ja siirupikookidele, sest nii mesi kui ka siirup sisaldavad teatud määral hapet. 1 kg jahu kohta arvestatakse keskmiselt 2 tl söögisoodat või 4-6 tl küpsetuspulbrit. Põdrasarvesool (ammooniumkarbonaat) sobib peamiselt õhukeste kookide ja küpsetiste valmistamiseks. Potas (kaaliumkarbonaat) sobib mee- ja siirupikookide küpsetamiseks. 1 kg jahu kohta arvestatakse 1-2 tl potast. Enne ahjupanemist määritakse pirukad lahtiklopitud munaga. Et pirukad ära ei kuivaks, tuleb neid hoida salvrätikuga kaetud savinõus. Pannkoogitaigen peab vabalt lusikalt maha voolama, vastasel juhul jäävad pannkoogid seest taignased. Pannkoogid on palju maitsvamad, kui taignasse lisada vahustatud munavalge. Et praadida õhukesi pruune ja mahlakaid pannkooke, tuleb kasutada väikest malmist või mõnest muust metallist paksu põhjaga panni. Et keeksitaigen omandaks helekollase värvuse, hoida hõõrutud munakollaseid, millele on lisatud näpuotsatäis soola, õhtust hommikuni külmas kohas. Kui märkate, et keeks või tort hakkavad ahjus pealt kõrbema, katke ta võiga määritud paberiga. Maitsva glasuuri saab siis, kui sulatada shokolaadi- ja piparmündikompvekke, lisades 1-2 lusikatäit vett või piima.

Küpsetuspulber

Kõikide küpsetuspulbrite kergitav toime põhineb söögisooda ja happe vastastikusel reageerimisel, mille tagajärjel vabanev süsihappegaas paneb taigna kerkima.

Kodune kiir-küpsetuspulber koosneb võrdsetes osades söögisoodast ja sidrunhappest. Taigna niiskusega hakkab see pulber reageerima kohe, mistõttu taigen tuleb panna viivitamatult ahju.

Tööstuslikult toodetud küpsetuspulbrid sisaldavad kaht hapet, millest üks reageerib soodaga juba toatemperatuuril, teine hakkab mõjuma alles taigna kuumenemisel. Reaktsioon kulgeb kiirpulbri tekitatust aeglasemalt, mistõttu jahu valgud jõuavad kalgenduda ning säilitada kerkimisel tekkinud vormi. Poepulber on vajalik ahjuküpsetiste puhul, pannkoogitaignasse sobib ka omatehtud segu. Kiirküpsetuspulbrit ja söögisoodat võiks ühekorraga kasutada pannkoogi- või vahvlitaignas, kui taignas on nii haput kui ka rõõska piima.

Ainult söögisoodaga kergitatakse hapu vedelikuga valmistatud taignaid. 5 dl keefiri, hapu- või petipiima kohta võetakse 5 ml (1 tl) söögisoodat ning 2 supilusikatäie sidrunimahla kohta 1 tl söögisoodat. Üledoseerimisel jääb osa soodat vabaks, kuna reageerimiseks vajalikku hapet ei jätku. Tulemuseks on roosakas seebi- või metallimaitseline küpsetis, mille struktuur võib olla tükiline ja ebaühtlane.

Kala, kalatooted ja mereannid

Säilitamine

Soojal ajal ei saa kala säilitada, kui ei ole külmutuskappi ega keldrit (jääkeldrit). Kui jahutatud kala ei taheta kaua säilitada, on soovitav see kohe puhastada. Külmutaud kala ja kalafilee mähitakse puhtasse paberisse ja paigutatakse kuni valmistamiseni külmkambrisse. Kala ei tohi hoida nende toiduainete lähedal, mida kasutatakse kuumtöötlemata (vorst, juust jms.). Pärast kuumtöötlemist kala mikroobid kaovad, kuid teised toiduained võivad osutuda mikroobide edasikandjaks. Kala kõrvale ei tohi külmutukapis panna piima, võid aga kohupiima, sest kala annab neile halva lõhna. Merekalad säilivad väsketena, kui nad mähkida äädikaga immutatud rätikusse. Enne praadimist või hautamist marineeritakse neid vürtsi, soola ja 10 tilga taimeäädikaga. Kalakonserve, kalamarja, kuivatatud kala, suitsukala ja soolakala hoitakse külmkambrist kaugemal, külmutuskapi alumistel riiulitel. Kui kala hoida pikemat aega soolaga, muutub kalaliha tuimaks.

Sulatamine

Ülessulatamiseks pannakse külmutatud kala külma vette (1 kg kala jaoks 2 l vett). Mineraalainete säilitamiseks on soovitav 1 l vee kohta lisada 7-10 g keedusoola. Tuurlased lastakse üles sulada õhu käes.

Kala värskus

Kas kala on värske või on kaua seisnud? Seda küsimust saab kergesti lahendada, kui sõrmega vajutamisel kaovad jäljed peaaegu kohe. Kui kala vette panna ja see põhja vajub, on kala värske. Värskel jahutamata kalal on siledad läikivad tihedalt vastu keha liibuvad soomused, punnis läbipaistvad silmad, helepunased lõpused.

Puhastamine

Kala on kerge puhastada, kui 1. teda äädikaga hõõruda ja veidi aega seista lasta 2. teda enne soolaga hõõruda. Soolatud kala tuleb leotada külma jooksva vee all või sageli vahetatavas joogivees, mitte aga soojas vees. Kala puhastamisel tuleb sõrmed kasta soola sisse, et nad ei muutuks libedaks. Räimed tuleb pärast puhastamist kiiresti pesta külma voolava veega. Pikemaajaline vees ligunemine halvendab kala kvaliteeti - liha muutub lõdvaks ja kalad kaotavad palju oma toiteväärtusest. Soomuseid ei tohi lasta enne kala puhastamist ära kuivada, muidu on kala raske puhastada. Et soomused kala puhastamisel laiali ei lendaks, tuleb kala puhastada veega täidetud nõus (poolikult) vee all. Soomusest puhastamisel võib ahvena kinnihoidmiseks kasutada pulka. Umbes 30 cm pikkune väikese sõrme jämedune ümmargune sile pulk pistetakse kalale pea poolt kõhtu. Puhastades hoitakse kalapead koos pulgaga peos ja tõmmatakse soomus kalariivi või hariliku väiksema riivi abil maha. Lutsu ja säga puhul teha sisselõige ümber pea ja võtta nahk tervenisti maha. Linask panna 15-20 sekundiks kuuma vette ja puhastada limast, siis saab soomused kergemini eemaldada. Mere järele lõhnavad kalad puhastatakse, siis riputatakse neile suhkrut ja hõõrutakse veidi aja pärast äädikaveega. Kala sisikonda eemaldades tuleb olla ettevaatlik, et mitte vigastada maks aküljes olevat sapipõit. Juhul kui maitset rikkuv sapivedelik satub siiski kalalihale, tuleb see koht lihtsalt välja lõigata, kala soolaga üle puistata ja pesta. Ookeanikaladel tuleb kõhukoopas asuv mustjas kelme ja hüübinud veri eemaldada noaga kraapides, soola ja harja, puhta marli või riidelapiga hõõrudes. Seejärel hoolikalt külma veega pesta. Mudalõhna kõrvaldamiseks tuleb kala pesta külmas tugevas soolalahuses. Et lestalt spetsiifilist lõhna kõrvaldada, tuleb puhastamisel kalalt tume nahk eemaldada. Lõhet, forelli ja siiga puhastamisel ei pesta, vaid need pühitakse niiske riidega seest- ja väljastpoolt puhtaks. Kala lõhn ei ole nii tugev, kui enne valmistamist hõõruda kala sidruniviili või tomatilõiguga ja siis voolavas vees õige põhjalikult pesta.

Heeringas

Heeringa puhastamisel katta lõikelaud paberiga. Soolaheeringaid on soovitav enne tarvitamist leotada vees, piimas või kanges tees, et nad pehmeneksid ja et nende soolasus vähe-neks. Alles seejärel puhastada, eemaldada nahk ja luud ning lõigata tükkideks. Heeringas maitseb eriti hästi siis, kui ta pärast leotamist ja puhastamist veel tunniks-paariks piima või petipiima sisse panna. Hakitud heeringas on õrnema maitsega, kui lisada piimas niisutatud ilma koorukesteta nisuleivatükk. Soolaheeringad maitsevad palju paremini, kui neile pärast puhastamist tilgutada peale õli.

Kalade kuumtöötlemine

Kalafilee on soovitav panna keema, hauduma või praadima külmunult, kuna siis jääb kala mahlasemaks. Piserdades puhastatud kalale või kalatükkidele sidrunimahla või lahjendatud äädikat, muutub kalaliha heledaks ning paraneb ka lõn ja maitse. Tükeldamisel ei tohi kala kõveraks painutada ega muljuda, sest muidu jookseb mahl välja.

Keetmine

Kala ei tohiks keeta väga tugeval tulel. Mida vähemas vedelikuhulgas kala keeta, seda maitsvam ta on. Eriti õrna ja meeldiva maitsega on aurus keedetud kala. Suured kalad pannakse keema külma või leige veega (et nad ühtlaselt kuumeneksid). Väikesed kalatükid pannakse kuuma, soolaga maitsestatud vette. Kui kala keedetakse, pannakse keeduveele äädikat, soola, sibulat ja pipart. Keetes spetsiifilise lõhnaga kalu (tursk, lest, meriahven, suur haug, säga, stauriid) kasutada lõhna vähendamiseks supijuuri, sibulat, vürtse ning lisada 1 l keeduveele pool klaasi kurgisoolvett või 50 g äädikat. Kalapuljong omandab eriti hõrgutava maitse ja aroomi, kui keetmise ajal lisada kuiva kanget lauaveini (1/8 puljongi kogusest) ja natuke võid. Puljongiks kasutatavatelt kalapeadelt tuleb eemaldada lõpused, kuna need annavad puljongile mõrkjat maitset. Täidetud kala on maitsvam, kui täidisele ja keeduveele lisada veidi suhkrut.

Praadimine

Külmutatud kala panna enne praadimist plastikaatkotti, siduda kõvasti kinni ja panna sooja vette. Enne praadimist kastetakse kala enne piima ja seejärel jahu sisse. Aga proovida võib ka õlle ja jahuga - on maitsvam. Et kala praadimisel vähem lõhnaks, tuleb teda pesta sool-veega (1 tl 1 l vee kohta). Kalarooga hautatakse kalaleemes, sest siis säilivad kõik kasulikd ained. Röstimisel võib kala üle puistata maisijahuga, siis ei jää ta resti külge. Et praadimisel rasv laiali ei pritsiks ja kala paremini praeks, tuleb pann katta kummulikeeratud sõelaga. Fileed on soovitav praadida ilma ülessulatamata, siis jääb kalaliha mahlakam ja praad tuleb maitsvam. Et kala hästi pruunistuks, tuleb kala enne praadimist rätikuga kuivatada. Kala ei lagune praadimisel, kui 1. teda eelnevalt veeretada jahus, kasta munasse ja paneerida riivsaias, 2. praerasva hulka lisada veidi sidrunimahla või ka veidi soola, 3. kalale panna veerand tundi enne praadimist soola. Kui kalatoitude juurde antakse ka köögivilja, seedib toit paremini. Kalaroogade valmistamisel tuleks tarvitada rikkalikult maitserohelist.

Kuivatamine

Puhasta ja pese kalad, suuremad kalad lõika selja pealt lõhki, nii et küljed jääksid kõhuosaga ühendusse,

ja pane vastavalt kala suurusele 1-2 päevaks soolduma. Sooldunud kalad pese limast puhtaks, aja kas sabast või silmadest nöör läbi ja

pane päikese eest varjatud, kuid hea tuuletõmbusega kohta kuivama.

Kuivatatud kalu hoia kuivas puhtas ruumis ülesriputatult.

Kalmaar

Külmutatud kalmaari võib üles sulatada õhu käes või külmas vees. Kalmaarifileelt tuleb eemaldada nahk ning vasardada fileed tugevasti mõlemalt poolt.

NB! Kalmaariliha ei tohi kaua keeta või küpsetada, sest muidu ta muutub kõvaks, maitsetuks ja vähem väärtuslikuks.

Vähid ja krabid

Vähke, krabisid ja krevette keedetakse tugevasti keevas soolases vees. Vähid lastakse keevasse soolasesse vette (10 vähi kohta 1 sl soola). Vähid võetakse keeduveest välja vahetult enne laualeandmist, muidu kaotavad nad oma mahlakuse ja maitse. Keedetud vähkidel ei tohi sabad sirged olla. See näitab, et vähid olid juba enne keetmist surnud.

Kalalõhna kõrvaldamine

Paljudele on kalalõhn talumatu. Seda võib pehmendada, kui puhastatud kalale riputada suhkrut. Kui suhkur on sisse tõmbunud, hõõrutakse kala äädikaveega. Kala ei lõhna praadimisel, kui praadimisõlisse panna mõni viil toorest kartulit. Kala ei lõhna ka siis, kui teda enne valmistamist hõõruda sidruniviilu või tomatipastaga ja siis voolavas vees korralikult loputada. Heaks heeringalõhna eemaldajaks on kohvipaks. Kala- ja sibulalõhna saab pannilt eemaldada, kui: 1. puhastada panni soolaga ja siis külma veega hästi loputada, 2. kuumale pannile puistata niiskeid teelehti, 3. pesta veega, millele on lisatud sidrunikoort. Kalalõn nugadelt ja kahvlitelt kaob, kui neid hõõruda värske sidrunikoorega. Noale jäänud heeringalõhnast saab lahti, kui nuga hõõruda toore porgandiga ehk taimeõlisse või äädikasse kastetud lapiga. Kätelt saab eemaldada kalalõhna, kui: 1. käsi hõõruda peene liivaga, pärast loputada külma veega ja kuivatada sinepipulbriga, 2. käsi hõruda äädikas niisutatud lapiga, 3. hõõrudes käsi sidruniviiluga.

Kartul

Poodi minnes peaks teadma, millise toidu valmistamiseks kartulit vajatakse: supiks, salatiks, keedukartuliks, kartulipudruks, ahjus küpsetamiseks või friikartuliks.

Eesti standardi järgi on toidukartuleid kolme tüüpi:

Tüüp A - mittekatkikeev (tänkjas), sobib salatiteks; kuubikud ei lagune supis.

Tüüp B - valdavalt mittekatkikeev (veidi jahune), keetmisel ei lagune, kuid ei jää ka tänkjaks.

Tüüp C - katkikeev (jahune), sobib kõige paremini putrudeks ning küpsetamiseks.

Igal kaupluses müüdaval kartulipakendil peab olema märge mugulate kasutustüübi kohta.

Heade keedukartulite saamiseks toimi järgmiselt. Lisa keeduvette umbes teelusikatäis (7 g) soola (soovitavalt "jämedat" soola) ühe liitri vee kohta. Kartulid peaksid kaane all keema umbes 20 minutit. Kui kartulid on pehmed, vala keeduvesi ära ja pane pott ilma kaaneta kümmekonnaks sekundiks tagasi pliidile. Potti raputades auruta kartulitest liigne vesi.

Poti võib pärast aurutamist katta puhta rätikuga. Kaant ei ole soovitav enam peale panna. Kartul on kõige maitsvam kohe pärast keetmist.

Retsept: Väga head keedukartulid.

• Vali kartulid tüübist A või B. Kasuta ühesuuruseid mugulaid. Kui mõni mugul juhtub olema teistest palju suurem siis poolita see.

• Koorides jäta mugulad võimalikult siledad.

• Pane kartulid kohe pärast koorimist külma puhtasse vette. Külm vesi takistab kooritud kartulite tumenemist.

• Vali sobiva suurusega keedupott - kui kartulid ja vesi on potis, peaks 1/3 potist jääma tühjaks.

• Pane kartulid keema kuuma vette (soovitavalt keevasse vette). Vett ei tohiks olla keedunõus liiga palju - mugulad peaksid olema parajasti veega kaetud.

• Ära unusta lisamast soola!

Liha ja lihatooted

Liha säilitamine

Enne külmapanemist võtta liha paberi seest välja ja panna keraamilisse või emailnõusse, kattes selle paberi või marliga. Liha tuleb hoida küll külmas kohas, kuid mitte jää peal. Sest sellisel juhul liha maitse ja omadused halvenevad märgatavalt.

Liha seisab kauem värske, kui:

» ta hõõruda sisse sidrunimahlaga,

» liha ei pesta,

» liha keeratakse äädikaga niisutatud linasesse lapi sisse.

Liha seisab kauem värske, kui ta kaetakse sibulalõikudega, lambaliha küüslauguga ja keeratakse äädikaga niisutatud lapi sisse. Kärbeste eest saab liha kaitsta, kui katta see tooreste sibulalõikudega. Liha ja kala soolatakse jämeda soolaga. Kui kooritud kartul jääb lihasoolvee pinnale püsima, siis on soolvesi vajaliku kangusega. Kui aga kartul langeb põhja, tuleb soola juurde lisada. Lahja liha ei ole soolamiseks sobilik. Liha millele on lisatud sool, ei tohi kappi seisma jätta. Külmutatud liha sulatatakse pikkamööda. Külmutatud liha ei ole vaja vees sulatada. Liha tuleb puhtaks pesta ja panna 2-3 tunniks suletud nõusse. Külmutatud liha sulatamisel tekkinud vedelik on hea toalilleväetis. Lihakonserve ei jäeta avatud plekist konservitoosi seisma. Toosi sisu tühjendatakse portselan või klaasnõusse. Liha, ka praetud või keedetud liha, ei panda külmutuskappi kilepakendis. Kiles säilib hästi vaid maitseroheline. Lihasaadused aga riknevad. Et veenduda liha värskuses, tuleb suruda liha sõrmega. Kui tekkinud auk kiiresti kaob, siis on liha värske. Värske liha lõikepind on peaaegu kuiv. Liha kvaliteedi üle võib otsustada ka lõhna järgi. Selleks tuleb nuga või kahvlit kuumutada ja lihasse torgata: kui liha pole värske, siis jääb noale või kahvlile halb lõhn külge. Keetmiseks sobib vana looma ja linnu liha, küpsetamiseks aga noore looma ja linnu liha.

Kuidas liha pehmeks muutub

Sitke liha muutub pehmemaks, kui valada talle peale üks lusikatäis kuni pool klaasi rummi või konjakit (vastavalt liha hulgale). Umbes veerand tunni pärast on alkoholilõhn ja -maitse täielikult kadunud, liha aga on muutunud pehmeks ja maitsvaks. Kõva loomaliha muutub pehmemaks ja valmib kiiremini, kui eelmisel õhtul hõõruda liha igast küljest sinepipulbriga (enne keetmist tuleb liha pesta külma veega). Sidekoerikast liha pehmendab hapu mahl ning hapude lisandite kasutamine liha hautamisel.

Liha pesemine

Liha pesta keeva vee all kiiresti ja suure tükina, alles seejärel tükeldada. Väikesed tükid kaotavad pestes mahlakuse. Enne röstimist või praadimist tuleb liha pesta ja kuivatada puhta käterätikuga. Nii säilib liha värskus ja rasv ei pritsi laiali. Liha tuleb pesta vahetult enne valmistamist. Vees leotada pole vaja, et säilitada valke ja mineraalaineid. Liha küpseb rutem ja saab pehmem, kui teda enne klopitakse. 1 kg toorest kondilihast saab 600 g keedetud ja 650 g küpsetatud liha.

Millal lisada sool

Kui värskele lihale lisada sool, hakkab varsti eralduma mahla. See halvendab liha kvaliteeti, liha muutub kuivaks ja tuimaks. Ahjupraele lisada soola alles siis, kui liha on ahjus kergelt pruunistunud. Selleks et muuta toitu maitsvaks ilma keedusoolata, tuleb toimida järgmiselt: lihatoitudele lisada rohkelt maitsevilju ja -taimi ning vürtsilisi lisandeid - sibulat, porrulauku, peterselli, punet, liivateed, melissi, köömneid, kadakamarju, tomatipüreed, vürtsikastet, haput mahla jne. NB! Oleks hea, kui imporditud vürtside asemel õpiksime kasutama meie oma maitsetaimi. Kõigile lihatoitudele võime maitse andmiseks lisada sibulat, peterselli, sellerit, pastinaaki, tilli ja muid meil kasvavaid maitsetaimi.

Töötlemine

Liha lõigatakse ristikiudu. Liha tuleb küpsetada vahetult enne laualeandmist, sest isegi lühiajaline seismine halvendab liha maitset. Loomaliha valmib kiiremini, kui teda enne vasardada (puuvasaraga). Samuti tuleb liha keeduvette lisada 2-3 spl. äädikat. Lihavasar tuleb alati enne tarvitamist märjaks teha, muidu rebib ta vasardamisel liha puruks. Naturaalset lihatükki praetakse vähese rasvaga, riivsaias või jahus paneeritud lihatükile kulub aga rohkem rasva. Et liha hästi pruunistuks, tuleb ta enne küpsetamist rätikuga kuivaks pühkida. Et liha panni külge kinni ei jääks, lõigata mõned porgandirattad rasvasse. Et riivsai kataks liha ega jääks panni külge, veeretada liha enne jahus ja siis määrida lahtiklopitud munaga. Looma- ja sealihapraad on omapärase maitsega, kui liha enne küpsetamist sinepiga kergelt üle määrida. Siis lasta seista mõni tund ja niiviisi keedunõusse asetada. Kui lihale natuke enne praadimist puistata tuhksuhkrut, tekib praadimisel liha ümber maitsev koorik. Ka praadimise eel sidrunimahlaga ülepuistatud liha ja kala on maitsvamad, kui tavalisel viisil praetud. Liha maitse muutub märksa maitsvamaks, kui liha enne praadimist panna mõneks minutiks keeva vette.

Kui kaua liha küpseb?

Veisepraad 2 - 2,5 tundi

Vasikapraad 1 - 1,5 tundi

Seapraad 3 - 4 tundi

Searibipraad 1,5 - 2 tundi

Hanepraad 1,5 tundi

Kana (noor) 0,25 - 0,5 tundi

Kana (suur) 1,5 tundi

Kana (vana) keedetakse 1,5 - 2,5 tundi

Jänesepraad 1 - 1,5 tundi

Tallepraad 1 tund

Lambapraad 2 - 3 tundi

Linnupraad 0,5 - 1,5 tundi

Maks 0,25 - 0,5 tundi

Kalkun 2 - 3 tundi

Liha pruunistamiseks tarvitatakse praadimisel algul võid, kuid hiljem võib juba soovi korral lisada rasva. Enne kui restil liha küpsetama hakata, määrida rest rasvaga ja ajada kuumaks. Siis ei jää liha resti külge kinni ega lagune. Liharoale lisada sool pool tundi enne valmimist. Tilli-, peterselli- ja sellerilehed, sibula- ja murulaugupealsed tuleb panna valmis lihatoidule, et nende väärtus püsiks.

Keedetud liha

Maitsva ja mahlaka liha saamiseks ajada vesi enne keema ja alles siis panna liha katlasse. Sool lisada alles pärast vahu riisumist. Keedetud vasika- ja kanalihakastmele annab väga hea maitse sidrunihape. Esimestesse roogadesse pannakse loorberileht 5 minutit, teistesse aga 10 minutit enne keetmise lõppu. Kui loorberileht liialt vara panna,, võib toit omandada mõru kõrvalmaitse. Et sea- ja veiseliha puljong tuleks maitsvam ja meeldiva värvusega, tuleks kondid praeahjus eelnevalt helepruuniks kuumutada.

Hautatud liha

Kui hautatud lihale lisada väheke suhkrut, annab ta, eriti linnulihast ja ulukilihast tehtud toidule ja kastmele hõrgutava maitse. Veise-, põdra- ja lambaliha hautamisleemele lisatakse maitse parandamiseks sinepiseemneid. Hapude toiduainete lisamine hautamisel kiirendab liha pehmenemist.

Küpsetatud või praetud liha

Kui värsket liha praadida, siis tuleb liha ennem ühelt poolt praadida ja pärast ümberpööramist võib soola peale riputada. Siis ei tule lihast mahl välja ning liha ei muutu kuivaks. Küpsetamisel asetatakse liha alati kuuma praeahju, nii et kuum õhk igalt poolt pääseks juurde. Küpsetamisel ei soovitada küpsetuspannile kaant peale panna, sest sel juhul annaks aur lihale hautatud liha maitse. Eelnevalt pruunistatud liha ei kaota praeahjus küpsetamisel oma mahlakust. Kui šašlõkki ei ole võimalik küpsetada sütel, siis praadida lihatükke mõlemalt poolt kuumal pannil rasvas.

Liha soojendamine

Eelmise päeva liha soojendamiseks tuleb teda pritsida vähese külma veega ja asetada võiga määritud pannile. Siis ei teki lihale kõrvalmaitset ja ta näeb välja nagu äsja praetud. Kui soovite tervet praadi soojendada praeahjus, panna terve praad kuuma veega täidetud nõusse.

Lambaliha

Lambaliha omandab parema maitse, kui teda enne praadimist lasta 24 tundi petipiimas seista. Lambapraad saab hea maitse: kui hautamisel lisada mõni kild rukkileivakoorikut, veidi sidrunikoort ja mõned kadakamarjad. Kui enne praadimist määrida kergelt sinepiga ja lasta pool tundi seista. Lamba tagajalast tehtud biifsteeki ja rostbiifi ning lambakarbonaadi võib süüa ka poolküpselt.

Ulukiliha

Põdra- ja metssealiha tuleb enne tarvitamist hoida paar päeva külmas ruumis. Et jäneselihalt verd paremini eemaldada, tuleb seda 3-4 tundi külmas vees leotada. Äädikas leotamine teeb aga jäneseliha pehmeks. Uluki-, metslinnu-, veise- ja põdraliha hautamisleemele lisada veidi piparmündilehti ja -õisi, paraneb liha maitse tunduvalt. Vana metsist hoitakse aga enne praadimist äädikavees, vastavsel korral jääb ta kõvaks. Ulukiliha muskuselõhna saab vähendada liha leotamisega petipiimas, kaaliumpermanganaadi helelillas lahuses, peterselli- ja sellerilehtedesse pakitult ja vähesel määral ka nõrga happesusega marinaadis.

Kana- ja kodulinnuliha

Tapetud linnud panna jalgupidi rippu, siis valgub veri paremini välja. Sest lihastesse jäänud veri muudaks linnuliha tumedaks ja liha rikneks kiiremini. Puhastatud lind säilib kauem, kui puhastamata. Kana kitkutakse alati kaelast. Enne kõrvetamist tõmmata linnu jalad ja kael sirgeks, tiivad käänata eemale, nii et ei jääks nahavolte. Valge linnuliha sisaldab palju rohkem täisväärtuslikke valke kui tume linnuliha. Kui kana enne küpsetamist või grillimist määrida sidrunimahlaga, tekib meeldiv krõbe ja aromaatne koorik ning kana läheb ilusaks kuldpruuniks. Võib ka määrida hapukoore või majoneesiga. Et kodulind küpseks ühtlaselt, tuleb linnu kõhuosa mõlemale poolele teha kaks sisselõiget ning sinna panna linnu jalad; tiivad suruda vastu selga. Parte ja hanesid soovitatakse praadida, aga mitte keeta. Sest neist valmistatud puljongil on spetsiifiline ebameeldiv lõhn. Kodu- ja metslinde praeahjus küpsetades asetada lind pannile selg allapoole.

SUBPRODUKTID

Maks

Paremaks säilitamiseks tuleks toorest maksa enne külmapanemist taimeõliga määrida. Kelmet saab kergesti eemaldada, kui panna maks minutiks kuuma vette. Praetud maks saab meeldiva maitse, kui seda eelnevalt 2-3 tundi hoida külmas piimas. Kui loomamaksa 2-3 minutit liigselt praadida, muutub see kõvaks ning kuivaks. Praadides ei tohi maksa kaua kuumutada. Pärast praadimist ei tule mitte mingil juhul enam maksa keeta või hautada. Siis muutub ta kõvaks ja tuimaks.

Neerud

Enne keetmist eemaldada neerult kelme, lõigata lõhki ja leotada tund aega külmas vees. Loomaneerud tuleb enne praadimist keeta. Neerusid keetes panna ta kohe keeva vette.

Ajud ja keel

Ajud tuleb enne keetmist või küpsetamist leotada 1.2 tundi külmas vees ja eemaldada kelme. Enne praadimist tuleb ajudel lasta kuivada, muidu nad praadimisel lagunevad. Keedetud keel muutub pehmeks, kui ta panna keeva vette ja keeta nõrgal tulel 2-3 tundi. Pärast keetmist tuleb keel panna külma vette ja kohe ka nahk eemaldada, laskmata jahtuda.

Puljong

Vasika-, lamba- ja seakontidest ei saa päris selget ja peene maitsega leent, neist sobib keeta sega- ja tummisuppi. Looma küljekondid annavad leemele veidi hägusa ja ka segase värvi. Et saaks selget puljongit, tuleb võtta vanema looma sääre- ja reiekonte ühes lihaga. Külmutatud lihast ei saa maitsvat ega selget puljongit ja süldileent. Hea puljongi saamiseks tuleb sool lisada alles keemise lõpus. Hea puljongi saamiseks tuleb ta alati ruttu keema lasta ja siis nõrgal tulel edasi keeta. Looma liha ja - kont raiutakse ja pannakse puljongi jaoks keema külma veega. Loomalihast puljongit keedetakse 3-4 tundi, vasika- ja seakontidest 2-3 tundi. Kui supp keeb liiga suurel tulel, muutub supp sogaseks. Selged lihasupid keedetakse värskest loomalihast. Lihaleem muutub selgeks ja läbipaistvamaks, kui talle keemise ajal lisada 1 klaas külma vett. See koondab sissejäänud vahu kokku, nii et selle saab pealt ära riisuda. Et puljong saaks aromaatse ja kullaka värvuse, tuleb köögivili (porgand, petersell, sibul) enne puljongisse panemist pooleks lõigata ja ilma rasvaineta ühelt poolt pruunistada. Puljong tuleb enne külmutuskappi panemist läbi kurnata ja puhtasse nõusse kallata. Puljong säilib hästi, kui see on kaetud võrdlemisi ühtlase paksu hangunud rasvakihiga. Rasvakihiga kaetud puljongit ei tohi enne kuumutamist segada ega liigutada.

Hakkliha ja kotletid

Hakkliha ei saa säilitada, sest selles paljunevad mikroobid. Külmutatud lihast valmistatud hakkliha on vesisem ja halvema maitsega. Hakkliha valmistamiseks tuleb liha pesta külma veega, eemaldada sooned ja kelmed, lõigata tükkideks ning ajada kaks korda läbi hakkmasina. Esimene kord ajada läbi ainult liha, teine kord liha koos saia ja muude lisanditega. Kotletitaignas kasutada kuivanud leiba-saia, sest värske leib-sai muudab kotletid kleepuvaks. Leib-sai leotada külmas vees või piimas ja lisada hakklihale, vedeliku välja pigistamata. Kotletitaignasse võib lisada ka hästi peeneks riivitud sibulat. Kotlettide praadimisel peab pann hästi kuum olema. Et pikkpoiss ei läheks ahjus lõhki, veeretada teda enne pannile panemist kartulijahus. Lihakotlette ei ole soovitav säilitada rohkem kui üks-kaks ööpäeva.

Šnitsel ja karbonaad

Enne šnitsli või karbonaadi praadimist tuleb eemaldada sooned. Vastasel korral muudavad need liha vormituks. Pärast seda tuleb liha äärtesse teha 2-3 sisselõiget. Et karbonaad või šnitsel saaks pehmem, määrida 1-2 tundi enne praadimist äädika ja taimeõliga. Šnitsli klopitakse enne praadimist, sest muidu nõrgub praadimisel mahl välja ja šnitsel muutub tuimaks ning kuivaks.

Vorst ja sink

Et poolik vorst või sink ei rikneks, tuleb lõikekohta määrida munavalgega või panna lõikekohta sidruni- või porgandilõik. Suitsusink säilib suvel jahedas, kuivas ja küllalt õhurikkas ruumis lakkeriputatult. Kui suitsuvorsti tugevasse soolvette kasta, kaitseb see hallituse eest. Vorsti ja sinki on hea lõigata kuuma noaga. Suitsuvorstilt tuleb nahk paremini maha, kui vorst panna pooleks tunniks külma vette.

Toidurasvad

Toidurasvu tuleb hoida kinnises nõus, pimedas, kuivas ja jahedas ruumis. Valges säilitamisel ei tohi nõu läbi paista. Searasvale saab anda meeldiva maitse, lisades mõned pähklituumad. Enne aetakse läbi hakkmasina pähklid, siis tükkideks lõigatud rasv, mida tahetakse sulatada. Pärast sulatamist lastakse rasv läbi sõela. Kuna loomarasv võtab kõikvõimalikke lõhnu külge, ei tohiks tema lähedal hoida teravalõhnalisi toiduaineid; nagu kala,terav juust,vorst, jms.

Mitmesugust

Sool

Soola, suhkru, tee jne. kaitsmiseks niiskuse eest, tuleb purgi või karbi põhja panna kuivatuspaberit. Et sool oleks kuiv, tuleb soolatoosi panna 2-3 riisitera. Jämeda või tumeda soola kasutamiseks tuleb see lahustada väheses vees ning pealekogunenud vaht ja sete eemaldada.

Pärm

Värsket pärmi võib säilitada jahu sees pärgamentpaberis. Pärm säilib kaua värskena, kui see klaasis tasaseks tampida, nii et pärmi oleks pool klaasi, ning asetada kummuli veega täidetud alustassile.

Sinep

Enne sinepi keetmist tuleb sinepipulber tingimata läbi sõela ajada. Kui sinep on kuivanud, lisada sinepisse mõni tilk äädikat ja suhkrut. Piimaga (vee asemel) lahjendatud sinep säilib paremini ega kuiva.

Toiduõli

Taimeõli hoidmisel sulgeda pudel mitte korgi, vaid riidega ning lisada õlile pisut keedusoola. Rafineeritud toiduõli võib rohkem kuumutada kui rafineerimata toiduõli. Et keev toiduõli ei pritsiks pliidile, panna pannile mõni tera soola, hautamisnõusse aga enne tulele asetamist tükk leiba.

Pähklid

Kreeka pähkli koort on kerge purustada, kui pähklid panna ööseks magusasse vette. Kaua seisnud pähklid omandavad jälle hea maitse, kui need panna päevaks külma vette likku.

Äädikas

Et äädikas ei rikneks, panna suletud pudel vette ja keeta seda 20-30 minutit ning lasta samas vees jahtuda. Äädikas muutub selgeks, kui lisada 1 l äädika kohta 2 tl piima, siis see segu seisma jätta ja teisel päeval kurnata; põhjasete tuleb pudelisse jätta.

Suhkur ja mesi

Kui mesi on puhas, lahustub see vees jäägitult. Mett ei tohi hoida tsink- ega vasknõus. Mees on happed, mis moodustavad tsingi ja vasega kokkupuutes mürgiseid ühendeid. Purgimett on soovitav hoida pimedas. Suhrustunud mett sulatatakse veevannis, mitte mingil juhul tulel. Meepurki ei tohi jätta nuga ega lusikat, sest mesi sisaldab happeid, mis lagunevad kokkupuutes metalliga. Suhkur kaotab keetmisel oma magususest. Kui võimalik, lisada suhkur alles enne toidu valmimist.

Lõhnadest vabanemine

Köögist kaob toidulõhn, kui raputada kuumale pliidirauale natuke soola. Kõrbenud toidulõhn kaob, kui kuumale pliidile valada kohe pisut äädikat. Halb lõhn kaob toidukapist, kui sinna panna paberitüki sees jahvatatud kohvi. Kui kraanikausist tuleb halba lõhna, valada kanalisatsiooni kuuma vett ja booraksi vesilahust. Et külmkapis ei tekiks ebameeldivat lõhna, tuleb teda vähemalt 2 korda kuus pesta sooja veega (iga sulatamise ajal), millele lisada söögisoodat (1 spl 1 l vee kohta), kuivatada ning tuulutada umbes pool tundi. Et praeahjust kaoks mõne toidu valmistamise järel tekkinud ebameeldiv lõhn, tuleb praeahju asetada veega täidetud nõu. Vette lisada apelsini- või sidrunikoori ning ajada vesi kümneks minutiks keema. Ebameeldiva lõhna eemaldamiseks termosest, tuleb seda loputada äädikaveega. Koduste tööde tegemisel kätele jäänud ebameeldivast lõhnast saab ruttu lahti, kui hoida käsi mõni minut nõrgas äädikas. Seejärel pesta käsi sooja vee ja seebiga. Pärast sibula või küüslaugu lõikamist, kala puhastamist hõõruda käsi soolaga ja siis pesta. Suitsetamise lõhna kõrvaldamiseks asetage tuppa ämber külma veega, võimaluse korral lisage kaaliumpermanganaati.

Mahud ja kaalud

Toidu valmistamisel oleneb lõpptulemus sellest, kui palju mingit ainet on kasutatud ja millistes suhetes. Sageli on lihtsam kasutada mahuühikut kui ainet kaaluda. Mõõtmisel on tähtis ”pühkida” mõõt pealt siledaks. Toidu mõõtmiseks kasutatakse liitrit ja mõõtelusikakomplekti, kus on detsiliiter, supilusikas, teelusikas ja maitseainemõõt.

Ühikutest tuleks teada:

l = liiter

dl = detsiliiter

cl = sentiliiter

ml = milliliiter

sl = supilusikatäis

tl = teelusikatäis

g = gramm

kg = kilogramm

Mahutabel

1 l = 10 dl = 100 cl = 1000 ml

1 dl = 100 ml = u.6,7 sl

1 sl = u.15 ml = 3 tl

1 tl = u.5 ml

1 maitseainemõõt = u.1 ml = 1/4 tl

Vanad mahuühikud

1 kohvitass = u.1,5 dl

Väikesed jahukogused

Küpsetamine õnnestub täielikult ainult siis, kui jahukogus mõõdetakse õigesti. Väikesi koguseid on kõige parem mõõta detsiliitriga. Kui jahu on tihedalt pakitud, sega seda enne. Võta jahu mõõtu ja tasanda pealt noaga.

Suured jahukogused

Suuri jahukoguseid ehk suuremaid kui 5 dl on kõige parem mõõta mõõteskaalaga varustatud liitrimõõduga. Kalla jahu mõõtu. Ära raputa mõõtu, sest siis jahu tiheneb ja seda võib saada liiga palju.

Mõnede tuntumate toiduainete mahud / kaalud

Munad

Säilitamine

Et mune küllaltki pika aja jooksul värsketena säilitada, tuleb valida terve koorega munad, soovitav dieetmunad. Mune ei või üle kahe nädala külmkapis hoida (hoia mune nüri otsaga ülespoole). Kui aga mähkida iga muna eraldi paberisse ja neid kord nädalas ümber pöörata, seisavad nad hoopis kauem. Mune võib ka toatemperatuuril kaua hoida, kui nad õhukeselt rasva või taimeõliga üle määrida. Külmutatud munad võib üles sulatada, kui neid hoida pikemat aega külmas soolases vees. Munavalget ei või seista lasta, vaid tuleb kohe samal päeval ära tarvitada. Munarebu aga, kui see tassi panna ja pisut vett peale valada, võib jahedas kohas päev-kaks seista. Mune tuleb alati pesta, sest munakoorel on palju erinevaid pisikuid.

Kas muna on värske?

Munade värskust kontrollitakse järgnevalt: lasta muna aeglaselt külma soolvette (10%-line). Värske muna vajub liikumatult põhja, poolvärske ajab aga tömbi otsa üles, riknenud muna ujub pinnale. Munade kvaliteeti võib kontrollida, vaadates neid vastu valgust. Riknenud munal on tumedad laigud.

Munade keetmine

Et teada saada, kas muna on toores või keedetud, püüdke seda nagu vurri keerlema panna. Keedetud muna hakkab keerlema, toores aga jääb pärast viit või kuut tiiru seisma. Enne keetmist tuleb muna leige veega pesta ja siis keevasse vette asetada. Munad peavad veega täiesti kaetud olema. Otse külmkapist võetud mune mitte keema panna, sest need võivad kergesti puruneda. Mida värskemaid mune keeta, seda raskem on neilt koort eemaldada. Munade keetmisel ei purune koor, kui keeduvette lisada veidi soola või pisut äädikat.

Mune keedetakse kahel viisil:

» muna panna keema keevasse vette (mitte liiga tugevasti keevasse); kui soovitakse hüübinud valget, aga vedelat kollast, tuleb keeta 3-4 minutit.Tahetakse hüübinud valget ja poolvedelat kollast, siis keedetaske 5-6 minutit.Kõva muna 10-11 minutit.

» muna panna külma vette ja lasta keema tõusta, keeta 1 minut. Nii saame poolvedela muna.

Viimast viisi kasutavad eriti inglased. Mune tuleb keeta alati kella järgi. Et munakoor keetmisel ei lõhkeks, torgata see enne keetmist muna jämedamast otsast nõelaga läbi. Kui muna läheb keetmisel katki, lisada keeduvette kohe veidi äädikat, siis ei voola munavalge välja. Mune keeta kaaneta nõus. Mune ei keedeta tugeval tulel, vaid nii et vesi vaevalt keeb. Kooreta saab keeta ainult täiesti värskeid mune, vanematel munadel valgub munavalge laiali.

Munavalge ja -kollase eraldamine

Sageli on vaja eraldada munavalget munakollasest. Selleks lüüakse munad lahti lehtri kohalt. Munavalge valgub alla, munakollane jääb lehtrisse. Kui vajatakse ainult munavalget, munakollast aga on vaja mõni päev säilitada, siis torgata muna jämeda nõelaga mõlemast otsast läbi ja munavalge voolabki välja, aga munakollane jääb sisse.

Nõud

Muna on soovitav vahustada keraamilises või klaasnõus. Alumiiniumnõus vahustatud muna muutub sinakaks.

Munavalge

Munavalge vahustamist raskendab, sellesse sattunud, isegi kübeke munakollast. Munavalge kergemaks vahustamiseks on neid vaja jahutada või lisada noaotsatäis peenikest soola. Munavalge vahustub kiiremine, kui lisada pisut sidrunimahla või tuhksuhkrut. Munavalge vahustub kergemini, kui muna enne tarvitamist veidi aega hoida külmas.

Munatoidud

Mune praadida võis või margariinis võrdlemisi nõrgal temperatuuril, et valge ääred ei kõrbeks. Kui muna praadimisel soovitakse, et munakollase peale tekiks valge kirme, praetakse kaane all. Et omlett tuleks kohev, lisada enne praadimist munadele piima või vett (1 spl. muna kohta) ja kloppida hästi lahti. Toorest muna on soovitav enne supile lisamist segada poole klaasi jahutatud supiga. Sel juhul seguneb muna supiga ühtlaselt. Toite, kus kasutatakse tooreid mune, ei tohi tugevasti kuumutada ega keeta. Kuumale toidule tooreid mune lisades tuleb seda pidevalt segada.

Lihavõttemunade värvimine

Sibulakoorte ja vihalehtedega saadakse enam-vähem ühevärvilisi mune, kollakaid ja rohekaid toone. Kui koos sibulakoortega panna vastu muna kuuseoksi, saame väga huvitava mustri. Roosad või punased munad saadakse punase peedi vedelikuga. Kirjude munade saamiseks seotakse munad puhtasse valgesse riidesse, asetades enne riidele mõned tangu- või kruubiterad. Need kohad jäävad siis heledaks, kuna teine koht võtab tugevamini värvi peale.

Jaanalinnumuna

Jaanalind muneb umbes 40 muna aastas, on aga teada ka 80...100 munaga rekordeid. Ka 2 kg muna peetakse rekordiks. Jaanalinnumunad kaaluvad keskmiselt 1,2...2 kg ning säilivad külmutuskapis värskena kuni kuus kuud. Muna keeb kuni 90 minutit. Omleti valmistamiseks vajab see küll märksa rohkem vahustamist, kuid tulemus on sama efektiivne kui kanamuna puhul. Jaanalinnumuna maitseb aga pisut teistmoodi... ehk siis midagi gurmaanidele. Munakoore paksus on 3 mm ning rakendust leiab seegi - nimelt valmistatakse neist lampe, ehteid jm.

Muna 1522g

Jaanalinnumuna sisaldab vett 75%, valke 47,1% ning rasva 43,7%, vitamiinidest enim A-vitamiini, so 19,29% (ühe grammi kuivaine kohta). Märkimisväärselt sisaldab jaanalinnumuna ka tiamiini, pantoteenhapet ja riboflaviini, mineraalainetest magneesiumi, tsinki, rauda.

Piim ja piimatooted

Piima säilitamine

Rõõska piima hoida pimedas jahedas kohas, sest valguse käes kaotab piim suure osa vitamiinidest. Lisades piimale väheke soola, seisab piim kauem rõõsk. Kui liitrile piimale panna hulka üks tilk sinepiõli, seisab piim ligi 15 päeva värske. Keetmisel aurab õli ära ja järele jääb värske piim. Kui puudub külmutuskapp, võib piima siiski säilitada 2-3 päeva. Selleks tuleb piima keeta 2 korda päevas - hommikul ja õhtul. Et talvel piim kauem säiliks, tuleb enne keetmist piimale lisada veidi suhkrut (0,5 spl. 1 l piima kohta), suvel aga noaotsatäis soodat. Pärast keetmist tuleb piim alati lahtises nõus jahutada.

Piima keetmine

Piima (v.a. pastöriseeritud) tuleb tingimata enne tasrvitamist keeta. Keeta kuni 3 minutit, siis ei lagune vitamiinid. Piima keetmiseks peaks olema eraldi kastrul, sest kuum piim võtab külge mitmesuguseid lõhnu. Kui piim on keetmisel kokku läinud, siis jätta see nõrgale tulele senikauaks, kuni kogu piim kokku läheb. Jahutada kiiresti maha ning kurnata läbi marli ja tiheda sõela. Olete saanud maitsva kohupiima. Kohupiima saab ka nii, kui ajada 2 l rõõska piima keema ja segada seejärel poole liitri hapupiima või keefiriga. Piim ei keemisel üle, kui nõu siseserva hõõruda võiga. Piim ei hakka keedes põhja, kui potti enne loputada külma veega või määrida võiga. Kui piim on põhja kõrbenud, valada see ümber puhtasse keedunõusse, katta mitmekordselt kokkupandud niiske rätiga, tõsta pliidile ja ajada uuesti keema. Ülekeenud piima lõhn kaob, kui kohe raputada kuumale pliidile veidi soola.

Piimasupp

Piimasupi valmistades tuleb enne piima keedunõusse valamist loputada nõu külma veega või teha selle põhi rasvaseks. Piimasupi valmistamisel juurviljast, makaronidest tuleb need väheses vees eelnevalt pehmeks keeta ja alles siis koos selle keeduveega piima sisse panna. Piimasupi maitset teeb paremaks, kui supile lisada pärast keemist tükk võid. Kui piima-tangusupile lisada sool selle keetmise ajal, siis läheb supp sinakaks - lisada vahetult enne lauale andmist sool.

Piimapulber

Lahtist piimapulbrit ei saa kaua säilitada. Õhuga kokku puutudes suureneb piimapulbri niiskusesisaldus ja pulber rikneb. Piimapulbrist võib saada erineva rasvasusega piima.

Hapupiim

Hapupiim on kõige maitsvam, kui piim hapneb võimalikult lühikese ajaga. Piim hapneb aga kiiremini, kui asetada piima sidruniga leotatud saiatükk.

Hapukoor

Hapukoore kodusel valmistamisel panna toatemperatuuril oleva rõõsa koore sisse kvaliteetset hapukoort. Pärast seda, kui koor on hapnenud, panna see külma (5-80 C) ja lasta seista 24-28 tundi. Selle aja jooksul muutub hapukoor paksuks ja omandab hapukoorele iseloomuliku maitse. Kui hapukoorele lisada natuke piima, ei tõmba see supi või kastme hulka valamisel kokku. Hapukoort saab asendada, kui võtta 150 g kohupiimamassi, lisada klaasitäis piima ja segada korralikult mikseriga. Saate 250 g hapukoort.

Või säilitamine

Või säilib värske kergelt soolatuna. Selleks panna või puhtasse nõusse ning valada peale soolvesi, mida tuleks aeg-ajalt vahetada. Või seisab ka siis värskena ja maitsvana, kui seda hoida külma vee all. Vett tuleb vahetada iga päev. NB! Või ja rasvainete hoidmisel polüetüleennõudes riknevad nad kiiresti ja omandavad ebameeldiva lõhna. Kui või on muutunud kibedaks, tuleb ta üles sulatada ja lisada veidi söögisoodat. Sooda võtab kibeda maitse ära. Kasutada sulavõina. Või ülessulatamisel panna või sisse leivatükk, jättes see sinna niikauaks, kuni see omandab kuldse värvi. Leib imendab endasse või ebameeldiva maitse.

Või vahustamine

Või kiiremaks vahustamiseks tuleb see tükkideks lõigata, kaussi panna ja kauss kuuma vette asetada. Kui või pehmeks läheb, siis panna külma kohta ning vahustada. Soolane või vahustub kergemini, kui ta soola eemaldamiseks enne külma veega hästi läbi pesta. Võiga ei soovitata praadida, sest või läheb kiiresti põlema ja hakkab suitsema. Et või ei muutuks pirukate küpsetamisel tumedaks, pange või sisse toorest kartulit. Võiga valmistatud kastet ei tohi keema lasta, sest see rikuks või vähese püsivusega sidet muude toiduainetega. Või ja rasv ei jää paberi külge, kui neid enne hoida mõnda aega külmas vees, parem veel voolavas vees.

Kohupiim

Kohupiim säilib kauem, kui talle lisada veidi soola ja hoida soolveega niisutatud linase lapi sees. Lappi tuleb aeg-ajalt niisutada.Kodus valmistatud kohupiim on maitsvam, kui nõu hapupiimaga panna kohe 800C kuuma vette. Kui kohupiim on liiga hapu, segada seda võrdse koguse rõõsa piimaga ja lasta seista 1 tund. Panna kurnamisnõusse, kuhu on laotatud marli, lasta piim ära valguda ning asetada kohupiim raskuse alla. Kohupiim muutub maitsvamaks.

Juustu säilitamine

Juustu ostes ei maksa võtta mitut väikest tükki ega ühte suurt tükki. Pehmed juustud muutuvad külmutuskapis kiiresti kibedaks. Külmutuskapis tuleks juustu säilitada terve tükina, mitte lõikudena. Juust võtab kergesti võõraid lõhnu külge, seetõttu ei tohi teda asetada tugevalõhnaliste toiduainete kõrvale. Juustu võib külmutuskapis hoida ka kiles, kuid sinna tuleks torgata mõned õhuaugud.Juust ja brõnsa püsivad värskena, kui neid hoida kinnises toosis, kuhu on pandud tükk suhkrut.

Kuivanud juust

Kuivanud juust tuleb panna mõneks ajaks piima sisse ja ta muutub pehmeks. Juustu on parem lõigata, kui nuga on enne kuumutatud. Juustutoidud on omapärased ja maitsvad, kuid praadides kipub juust põhja kõrbema. Kasta panni põhi korraks külma vette, juust tuleb põhja küljest lahti ja panni sisu saab ümber pöörata. Juustu paneerimisel kasta juustutükid alguses külma vee või piima sisse, seejärel jahusse ja lõpuks jälle piima sisse. Praadida hästi kuumas rasvas. Nii ei tule paneerimiskiht lahti.

Kuumad joogid - kohv, tee, kakao.

Kohv

Portselanist kohvikann on ikka veel kõige parem, milles kohvi valmistada. Kohviube säilitatakse kõige paremini hästi suletavas klaas-, portselan- või selleks sobivas plekkpurgis. Kohvi tuleks hoida kuivas ja jahedas kohas. Seisnud kohviube võib värskendada, kui need panna 10 minutiks külma vette ning pärast seda praeahjus kuivatada. Praetud kohviube tuleb jahvatada vahetult enne kohvi keetmist, siis on kohv aromaatsem. Kui lisada kohvile enne kannu valamist mõni tera soola, saame aromaatsema kohvi.

Tee

Teed tuleb säilitada hermeetiliselt suletavas klaaspurgis. Tee muutub aromaatsemaks, kui karpi on asetatud kuivatatud sidruni- või apelsinikoort. Valmis teed ei ole soovitav enam keeta. Tee muutub sel juhul küll kangemaks, kuid maitse ja aroom peaaegu kaovad.

Kakao

Et kakao keetmisel tükki ei läheks, tuleb kakaopulbrit algul hõõruda suhkruga, siis vähese koguse külma piimaga. Pärast seda lahjendada segu maitse järgi vajaliku koguse kuuma piima ja veega ning lasta keema.

Üldsaladused

Mida peab teadma iga perenaine

Kõige rohkem on vitamiine toores aedviljas, juurviljas, puuviljas ja teraviljas. Kuumus, sool, suhkur ja mitmed konserveerimisviisid hävitavad vitamiinid. Sageli on kahjulik ka koorimine, kuna vitamiinid asuvad just koores ja koore all. Kus on koor õhuke, jäta see koorimata. C-vitamiin hävib keetmisel täielikult, kui tarvitatakse vaskkeedunõusid. A-vitamiin hävib, kui keedetakse pikka aega lahtises nõus, nii et õhk ligi pääseb. Seepärast tuleb toitu alati keeta kinnises nõus. B- ja D- vitamiinid taluvad kuumust paremini. Toortoit peaks igas toidumenüüs moodustama väga tähtsa osa. Keetmise juures peab silmas pidama ka toiduainete hinda, väärtust ja nende valmistamist. Tuleb arvestada, et kalal läheb kaduma 40-50%, lihal luude näol 12-16%, juurviljal 10-20%.

Saladused toiduainete säilitamisel ja valmistamisel

Igal toiduainel on oma spetsiifiline maitse, igaühele neist mõjuvad erinevalt valgus, niiskus, soojus ja lõhnad. Seepärast peab neid ka erinevalt säilitama. Kõiki toiduaineid hoitakse pimedas.

Keldrid

Niiskeid keldreid saab kuivatada, kui asetada nurkadesse lahtised nõud keedusoolaga, mis imeb niiskuse endasse. Kui sool on läinud läbimärjaks, võib teda pliidil kuivatada ja uuesti kasutada. Keldri normaalne temperatuur oleks 2-5 C.See on optimaalne temperatuur juurvilja hoidmiseks. Et vitamiinid säiliksid ja juurvili ei hakkaks kasvama, peab kelder olema pime. Igal suvel tuleks kelder hoolikalt puhastada, vana juurvili välja viia ja kõrvaldada kõik, mis võib põhjustada hallituse ja mädaniku teket. Köögiviljade säilitamiseks kasutatav liiv tuleb igal aastal uuendada. Keldri sisustus - riiulid, salved ja kastid - küürida kuuma soodaveega puhtaks, loputada ja kuivatada päikese käes. Kui keldris on hallitust, tuleb sisustust desinfitseerida lubjaveega (1kg kustutamata lupja 1 ämbri vee kohta), millele on lisatud umbes 100 g vaskvitrioli. Pärast paaripäevast kuivamist pesta esemed puhtaks. Keldrisse asuvad elama sageli igasuguseid putukaid ja nende vastseid. Nende eemaldamiseks asetada keldrisse värskeid kaseoksi, mida kahjurid meeleldi kasutavad redupaigana. Oksi peab vahetevahel veega täidetud ämbri kohal raputama.

Külmikud

Külmikus on igal toiduainel oma koht. Kui sõidate puhkusele pikemaks ajaks, lülitage külmkapp vooluvõrgust välja ja jätke tühjendatud kapi uks lahti, muidu tekib kapi sisemuses ebameeldiv lõhn. Toiduainete värskuse ja kvaliteedi säilitamiseks tuleb nad paigutada kappi nii, et toimuks külma õhu ringvool. Soovitav oleks ka kõik toiduained paigutada külmkappi kinnistes nõudes või kilepakendis. Kõik toiduained, mida hoitakse külmkambris, tuleks eelnevalt tükeldada perele vajamineva suurusega tükkideks, panna kilkotti ja asetada siis külmkambrisse. Külmkambris hoitakse külmutatud toiduaineid ja neid, mida on võimalik säilitada ainult külmas. Külmkambri lähedale paigutatakse liha, kala, vorst ja muud kiiresti riknevad toiduained. Kuna juur- ja puuvilja pole vaja säilitada madalal temperatuuril, siis paigutatakse need külmkapi põhja. Piima- ja koorepakid tuleb enne külmkappi panemist hoolikalt sulgeda. Kõik toiduained tuleb enne külmkappi panekut jahutada vähemalt toatemperatuurini. Külmkapi sulatamisel ei tohi mingil juhul jääd külmutuskambri seintelt maha kraapida, sest nii võib ära rikkuda külmutuselemendi. Sulanud külmkapp tuleb hoolikalt puhtaks pesta ja kuivatada.

Nõud

Õige kasutamise korral pikeneb emailitud nõu iga: ei kao läige ja ka puhastada on hõlpus. Kuuma emailnõusse ei tohiks valada külma vett või toiduõli. Kuuma nõud ei panda niiske külma pinna peale või külma vette. Emailnõus ei praeta midagi ilma rasvata. Emailnõud ei kuivatata tulel. Rikutud email tuleb enne emailiga katmist hoolega pesta ja kuivatada. Emailpott ei ole pudru keetmisel just kõige sobivam, sest puder kõrbeb kergesti põhja ja rikub poti.

Rasv

Rasv ei pritsi, kui pannile panna veidi soola või jahu. Kuumaksaetud rasv ei pritsi, kui pannil on tükk leiba. Rasv ei vahuta pannil, kui lisada näpuotsatäis keedusoola. Praadimisel ei tohi rasva üle kuumutada, sest siis hakkab rasv suitsema. Toidu soojendamiseks ei ole alati vaja kasutada rasva. Rasva asemel võib kasutada näiteks väikeses koguses puljongit, kuuma vett, piima, juurvila keeduvett - sõltuvalt toiduretseptist. Loomseid segarasvasid (veiserasv koos searasvaga) kasutatakse liha ja lindude praadimiseks. Taimsete ja loomsete rasvade segu on hea kasutada kala, juurvilja ja jahutoodete jaoks. Õli ei tohi keeta ega liialt kuumutada, sest see rikub õli ja õlis valmistavate toitude maitseomadusi. Rasvaineid tuleb hoida pimedas, eriti kahjulik on otsene päevavalgus. Rasvained rääsuvad ja laguneb B1 vitamiin.

Supid

Igasusgune supp muutub maitsvamaks, kui lisada teelusikatäis kuivatatud tilli või sellerit. Suppid tulevad maitsvamad, kui tükeldatud köögivili (sibul, porrulauk, porgand, seller- ja pe-tersellerijuur) enne supi sisse panemist väheses rasvas läbi hautada. Supp tuleb maitsestada lõplikult pärast keetmist ning lasta enne serveerimist 5-10 minutit seista. Maitseained tuleb supile lisada pärast vahu eemaldamist. Loorbereid supisse ei jäeta. Külma supi vedelikuks sobib kasutada head värsket kalja, puuvilja või tomatimahla, aedvilja keeduleent, keefiri võid muid hapendatud piimaliike ja koort. Külma supi puhul tuleb ettevalmistatud toiduained segada supivedelikuga enne laualeandmist. Metallkulpi ega -lusikaid ei jäeta toidu sisse seisma.

Tarretised

Jahukübemeist on küllalt, et rikkuda hoolikalt valmistatud tarretis täielikult. Kartulijahuga valmistatud kisselli ei tohi kaua keeta, sest keetmisel läheb kissell uuesti vedelaks.

Soolased toidud

Kui supp on üle soolatud, tuleb klaas jahu või riisi puhta lapi sisse panna ja supi sees keeta. Jahu ja riis tõmbavad soola endasse. Ülesoolatud supi sisse pandud toore kartuli tükid ja 2-3 leiba enne laualeandmist muudavad supi paremaks. Kui kaste on üle soolatud, võib lisada toore kartuli viile. Soolast sööki saab kergesti magedaks teha, kui sööginõule, kus on soolane toit, pannakse peale rätik ja selle peale puistatakse kuiva jahu. Mõne minuti pärast on toit muutunud magedamaks. Sool tuleb lisada toidu valmistamisel keetmise lõpul või isegi alles laual. Valmis toidule lisatav sool annab vähema hulga juures tgevama maitse, sest toiduaine pinnal olles mõjustab ta järsult maitsetundeid. Ärge kiirustage soola lisamisega toidule, kuid ärge tehke seda ka liiga hilja.

Mitmesugust

Kõik retseptis antud ained panna enne toidu valmistamist lauale valmis. Ülearu pikk kuumutamine, eriti keetmisel, vähendab toidu vitamiinisisaldust. Ka toidu praeahjus hoidmine ja uuesti soojendamine vähendab vitamiine. Valmistoitu ei hoita kaua pliidil. Järelejäänud toit jahutatakse, hoitakse külmas ja soojendatakse otse enne söömist. Toiduained, eriti rasvaineid,jahu ja tangaineid ei tohi toidukeetmise ajaks jätta lahtiselt, sest nad kaotavad oma maitse ja riknevad kiiresti. Varem valmistatud toitu, isegi siis, kui seda on hoitud külmas, tuleb uuesti keeta ja praadida. Toored puud süttivad pliidi all kergesti, kui neile puistata veidi soola. Söed omandavad suurema soojusejõu, kui raputada neile peotäis soola. Et klaasnõud ei puruneks,tuleb enne kuuma toidu sissepanemist mähkida nende ümber soojas vees niisutatud rätik.

Putukate tõrje

Prussakate vastu aitab segu, mis valmistatakse 10 tl. booraksist, 5 spl. jahust, 5 spl. tuhksuhkrust, 3 tl. Kampolipulbrist. Segu pannakse kohtadesse, kuhu ilmuvad prussakad. Kärbseid saab toast välja peletada, kui kõrvalisse kohta, näiteks kapi otsa paigutada lahtine pudel riitsinusõliga. Kärbeste peletamiseks pange aknale kausike äädikalahusega. Et putukad ei asuks elama jahukotti, tuleks kotti peita mõned terved puhastamata küüslauguküüned. Kuivaineputukad ei lähe kuivainepurkidesse või lasevad sealt jalga, kui sinna asetada hobukastani küpseid vilju. Igal sügisel tuleb panna värskeid kastaneid. Kuivaineputukad ei lähe toidukappi, kui riiulitele on riputatud booraksit või kui kappi ja riiuleid on pestud söögiäädikaga (40).

Sipelgad köögis või sahvris

Kõigepealt tuleb selgeks teha, kust sipelgad sisse tulevad ja tõmmata nende sissekäigu ette tõrvaga joon. Kus võimalik, valada nende sissekäigu ette tärpentiini. Sipelgate käiguteele või nende asukohtadesse pandud hallitatud sidrunilõigud peletavad nad sealt eemale. Sipelgad peletab toast ka piirituse või viinaga ülevalatud kampritükike. Sipelgad kaovad elamust mõne päevaga, kui kreeka pähkli suurune pärmitükike segada 1 spl. suhkru ja vähese veega (võib lisada ka natuke mett), ning saadud segu tühjadesse tikutoosidesse jaotada, toosid aga poollahtiselt sipelgate ilmumiskohtadesse asetada.